Lootvina ristipuud

Ristipuu Lootvina-Kurista
vahelisel teelõigul.

Lootvina-Kurista (maeti Võnnu kalmistutele)  ja samuti ka Lootvina Vastse-Kuuste (matus Põlva surnuaeda) teelõikudel on ka Lootvina piirkonna külade ristipuud (kohad). Kahjuks Muuga Ennu jutu järgi, on Kurista metsa vahelt (paremat kätt, suur teeäärne raiesmik, kus olid paljud ristipuud) maha võetud. Tuleb tegutseda, et rohkem ristipuid ei raiutaks. Need on meie kodukoha pärimus ja paljud veel mäletavad, milline puu on see tema lähedase ristipuu.

Sissejuhatuseks seletused Marju Kõivupuu poolt leheküljelt https://www.folklore.ee/tagused/nr1/puurist.htm

Ema mul kõneles, et tõmmati rist puude pääle, kui siit Kastrest Võnnu viiti. Too olevat mingisugune usukomme, et sis läheb rutem taiva, ei jää maa sisse. Hakkab kodu käima ja unene näitama, ei saa magada. Tee kõvasti tööd, siis magad nagu jahukott, ei näe midagi. (RKM II 395, 445 (16)< Võnnu khk., 1986. Allikas: folkloore.ee)





Ristimetsad ja ristipuud.

Ristipuud Lootvina-Kurista teelõigul. Nagu männimetsa pouud hakkavad,
Tartumaa maakonna piirist, nii on teeäärel järjest ristipuid. 

Iga eelnimetatud Lõuna-Eesti kihelkonna teedel on välja kujunenud oma traditsioonilised ristilõikamise kohad, kas ristimetsad, küla ristipuud või individuaalsed (pere)puud. Isegi see, et tänapäeval pääseb surnuaiale sageli ainult tiheda liiklusega magistraali mööda (nt. Tartu-Võru mnt., Võru-Valga mnt. jne.), pole suutnud traditsioonile hävitavalt mõjuda. Seega väide (Virtaranta 1991: 50), nagu ohustaks (oleks ohustanud) tsivilisatsiooni areng - autode kasutuselevõtt ja kiirustamine kõikjal - ning kõiges seda vana tava, ei pea esialgu veel paika.

Matusetseremoonia on üks paljudest siirderiitustest. Matuste käigus irrutatakse surnud inimene elavate ilmast ja siirdatakse surnute ilma ning sooritatakse mitmeid tõrjemaagilisi toiminguid surnu koduskäimise tõkestamiseks ja elavate julgeoleku tagamiseks.

Ristipuu asukoha valik sõltub küll maastiku iseärasustest, kuid üldjuhul markeerib see teadlikult või alateadlikult piiri, millest üleviiduna jätavad lähedased temaga lõplikult hüvasti - nüüdsest on ta elavate hulgast välja arvatud. Selliseks piiriks on kas talu, küla või ka kihelkonna piir. Ristilõikamiseks tehtud peatus on omaste keskel viimane enne lahkunuga lõplikku hüvastijätmist kalmistul, kuhu tulevad jumalaga jätma ka need, keda mingil põhjusel peietele pole kutsutud.

Ristimetsad asuvad kas 

surnuaia vahetus läheduses (Hargla ristipalu Võru-Valga mnt. ääres Saru poolt tulles, Tõrvapalu ristimets Rõuge Jaani-Peebu kalmistu juures, Põlva Sulednu(o) männik Põlva surnuaia juures Rosmal, Räpina surnuaia lähedal jne.) või 

nn kirikuteel, küla ja surnuaia vahele jäävas metsatukas (Sastavi, Rauskapalu ja Piirivariku ristimetsad Urvaste kihelkonnas, Viirapalu kuusetukk Rõuge kihelkonnas, Varstu Pilpaküla metsatukk Rõuge kihelkonnas, kaseallee Matsil teel Vana-Roosa surnuaiale, Asuvarik Kanepi kihelkonnas jne.): [---] Siin on oja ja siin on mets nagu näed. See on Asuvarik, ja selle metsa viimane sopp oli ristipuude koht. Kui nüüd surnurong või matuserong siit külast läks Kanepi poole, siis seal metsa ääres peatati, ja lähemad omaksed lõikasid, see oli kuusik, lõikasid kuuse tüvesse risti selle surnu mälestuseks. (Virtaranta 1991:49)

Ka Lootvina piirkonna ristipuud asuvad teel Võnnu kirikusse ja kalmistutele,
 sümboolselt nagu piiriks koduringi ja naabrite vahel.  

Lootvina-Kurista teelõigul ristipuud.

Ristimetsad on okaspuumetsad (männikud, kuusikud) või segametsad. Iseloomulikult on puudel rohkem kui üks rist, sealjuures püütakse lõigata lähedaste ristid samale puule (Põlva, Rõuge). Siin ommaq Plagikülä rahva ristipuuq. Ütel puul omma Saarõmõtsaq ja Toomõq mäledamatu aost. Tõnõ (puu kõrval) omma Oruq ja Ivaski. Tõsõq Aruq omma kolmanda puu pääl. (J. Toom M. Kõivupuule 1995< Põlva khk.)

Nooremad inimesed, kelle jaoks rituaali tähenduslikud nüansid on jäänud kaugeks, püüavad risti lõigata puusse, kuhu on juba mõni rist lõigatud.

Küla ristipuudeks on üldjuhul vanad männid (Korgõpalu ristipettäj Rõuge kihelkonnas, Laatre ristimänd Sangaste kihelkonnas, ristimänd Viitina-Rõuge teel Rõuge kihelkonnas, ristipettäj Kellamäe sookaitseala alguses jne) või suured lehtpuud (igipõlinõ ristikõiv Matsi-Vana-Roosa tee ääres, Mustahamba küla tamm - mõlemad Rõuge kihelkonnas jne.): Mustahamba tamm. Asub mäekünka nõlval, vanus umbes 450 aastat. Puul olen lugenud ca 44 risti - Mustahamba küla lahkunud inimeste mälestuseks. Ma täpselt ei mäleta, kuna lõigati rist puu tüvesse, koorde, kuni puiduni - suur, sügav, lausa valutegev. "See tamm on meie küla igikestvuse sümbol," ütles külavanem umbes 25 aastat tagasi. (H. Parts 1996. a. M. Kõivupuule)

Reeglina asuvad sellised puud külast surnuaia poole viival esimesel teeristil või mõne külast kaugema risttee vahetus läheduses ning selline ristipuu on piiriks koduringi ja (vaenuliku) välisilma vahel.

Just eelmisel, ülemisel fotol, siis siin rõhutatud ristipuu, mis ohus.
All oleval pildil on see sama teeots ja raiesmik. Kõik maha võetud ristipuud.