L o o t v i n a

Arvata on, et nüüd sai tunda kõrvus vihisevat tuult, kui Lootvina mägismaal ratturid tuhisesid. Täitsime arengukava punkti: tervislikum Lootvina elanik aastaks 2021. Seepärast kutsusime ellu traditsiooniks pürgiva korduva ühistegevuse - rattamatka. Muuga Enn ja mehed panid 30.08 kontserdil lipukesed kaardil paika ning laupäeval, 14.09.2019, läks lahti....Vurati läbi kuskil 50km, no alustuseks, et ellu jääks ning tagasi jõuti külamaja juurde ning üheskoos suppi, kooki (mille Merike ja Tuuli teevad, mina õpin Tartu Ülikoolis jälle :-/) ning kuuma sanna peale kondipainutust nauditi. Ning nüüd annan ma sõna edasi kondiväänutusel osalejale ja meie küla kirjatsurale Volmeri Küllile:

LOOTVINA RATTAMATK 2019

Millal: 14. sept 2019

Kus: Lootvina – Kurista – Hammaste – Võnnu – Ibaste – Lääniste – Ahja – Kärsa – Valgesoo – Kiidjärve – Lootvina

Kui palju: 50 kilomeetrit

Kui Lootvina perenaine Külli oma punase kuuekäigulise seljas enne kümmet Marga õuele purjetas, leidis ta eest stardivalmis perepoja Atsi. Mõne aja pärast väljus peremees Marek ise, kes oli seks puhuks kuuri alt välja toonud seal pikka aega varjul olnud rohelise ühekäigulise. Roheline ühekäiguline andis, kui Marek reipalt sadulasse hüppas, oma arvamusest teada ägiseva käginaga.

Kolmik alustas kerge soojenduse ehk Mõisamäe tõusu võtmisega. Ettenägelikult olid nad retke suurima tõusu sättinud teekonna algusesse. Üleval oli kahel vanemal liikmel hing kinni, muskel vibreerimas ja kahtlus hinges, et kas seda kõike nüüd ikka vaja on.

Kogunemispaika Enno talu juures saabusid kõik osalised rõõmsa näoga. Olgu lisaks eelnimetatutele ära toodud ürituse peakorraldaja perekond Muuga – Heili, Enn ja Taavi, - Malle ja Aare naaberkülast, Enno peremees Aivar ning nooremast rahvast veel Marga Sven ja Londi Martin. Oma trendikate spordirõivastega väärinuksid kindlaid maksimumpunkte profi-mõõtu Aare ja Aivar. Viimane tunnistas, et saab ammendamatut inspiratsiooni oma lemmikkangelaselt Boratilt. Olgu kohe öeldud, et stiilitunnet ei minetanud Aivar kogu retke vältel, ostes teeäärsetest kauplustest üksnes kostüümiga harmoneeruvaid helesiniseid purgikesi. Samas peatus osalenud naiste pilk heakskiitvalt ka Marga Mareki talupojastiilis retrohõngulisel ratturikostüümil. Peaasi - ratturite päid katsid rõõmsavärvilised kaitsekiivrid nagu kord ja kohus. Tehti naeratav ühispilt. Külli pidas külavanema asemikuna maa peal innustava tervituskõne ja teekond võis alata.

Kurista metsavahetee läks rõõmsa lauluga. Rattureid häirisid pisut mujalt saabunud rohkearvulised korilased – lootvinlased peavad Kurista metsi ikka õigustatult oma korjemaaks! Mareki ettepanekul kehastusid ratturid LUPOks ehk Luutvina Munitsipaalpolitseiks, kes hüüdeulatuses olevailt seenelistelt korjeluba nõutas. Olukorrale lisasid usaldusväärsust kolme ratturi seljas olevad erksavärvilised helkurvestid.

Rivikorrast. Eessõitja rolli haaras kollases liidrisärgis ehk helkurvestis Heili. Tööaastad Ahjal koos igapäevase rattasõiduga on vapra perenaise füüsilisele vormile suurepärase aluspõhja ladunud. Heili oli teine osaline, kelle rattal puudusid igasugu rattasõitu hõlbustavad vidinad nagu näiteks käigud, aga see ei morjendanud sõitjat. „Ega ratas ei sõida, ikka inimene ise,” näis olukord kinnitavat. Lisaks oli Heilil kanda giidiroll. Eriti Võnnu ja Ahja kandis saime tänu tema viidetele teada mõndagi kultuuriloolist või muidu huvitavat. Võnnus peatusime endise politsei- ja vangimaja juures, külastasime iidsete tammede ja pärnade all asuvat vana koolimaja, kus sündis ja kasvas Gustav Suits. Muuhulgas vaatasime ka tühja platsi, kus aastani 1985 oli olnud pritsumaja – kuni mahapõlemiseni ... Üsna räbalas seisus oli Võnnu vana, külaelanike poolt ehitatud maakivist koolimaja, kus Heili koolis käis. Vahepeal sõitsid ratturid mööda põlluvaheteed, mida ka kerkokella teeks kutsutud, teadagi miks. Sellest inspiratsiooni saanuna suutis Külli ratta rütmis meelde tuletada Suitsu Kerkokella salmid, mis hiljem Lääniste külaplatsi kaunil kaldapealsel esitamisele tulid.

Juba tee Läänistesse oli väga ilus – kaunis põlluvahetee, avarad vaated. Positiivselt üllatav oli Lääniste külaplats koos vana koolimaja, sauna, kõlakoja ja lõkkeplatsiga – kõik, mis toredaks koosviibimiseks vajalik. Oli tunda head peremehekätt ja kohalike hoolitsust. Ega meie oma Lootvinas heakorralt maha jää, aga seda lõunakülje kõrge kalda all looklevat jõge on võimatu järgi teha! Matkalised nautisid hilissuve soojust, Võnnu poest hangitud jooke ja Heili lihapirukaid.

Lääniste jõevaadet nautimas:

Võtsime suuna Ahjale. Taas avarate vaadetega kõrvalised mõnusad rattateed. Siiski, silmapiiri tumedus andis märku, et kuskil on ka teistsugust ilma, kui matkalisi hellitanud päikesepaiste. Teede äärtes nägime viimast suveilu: rukkililli (!), karikakraid, hunditubakat, võilille, rapsi krellkollast, roosasid ristikunutte. Pähe tuli mõte, et Muugade perekond on jumalale ikka midagi väga meelepärast teinud, et nende algatatud ettevõtmist selline kuldne ilm soosis – nii matkale eelnenud kui järgnenud päevad möödusid laussajus.

Ahjal toimus järjekordne „tankimine”.

Enn ja Taavi tõid lauale oma trumbi – küüslauguleivad! See hüva suupoolis tahendas matkasellide vesiseks kippuvat südant. Edasise kohta tuleb tunnistada, et igaüks kannatas omal viisil. Ahjal väljendati esimest korda täie tõsidusega mõtet, et ehk passiks nüüd juba Londi Jaani buss järgi kutsuda? Mareki keha viibis üleüldises šokis, oli minetanud igasuguse vastupanuvõime ning täitis tuimalt jäärapäise peremehe käske. Küllile tundus, ja õigustatult kusjuures, et matk kulges aina kiirenevas tempos. Matkaliste rida venis pikemaks. Truu signaaltule rolli täitsid oranžvestlased Enn ja Taavi, kes kedagi hanereast välja libiseda ei lasknud. Noorkotkad Ats ja Martin ei suutnud tigutempot välja kannatada ja sooritasid äkksööste ette. Aare toetas oma kämbla Malle seljale ja proovis kaaslasesse optimismi süstida. Aga üllatus ootas veel ees ...

Eesotsas rühkivad Ats, Heili ja Aivar pöörasid Valgesoo vaatetorni juurde vasakule. Seltskond takkajärgi. Marek vajus koos rattaga abitult invaliidide parkplatsile. Ülejäänud ägisesid omaette ja otsisid rattasadulast toekamat istmikualust. Ei mäleta enam, keda järgnevas süüdistada, aga mingil hetkel alustas grupp entusiaste torni vallutamist. Käesoleva aasta maikuus avatud uus konstruktsioon on eelnenust tunduvalt kõrgem. Mõõdukas tempos suundus hanerida kõrgusesse ... Vaade oli muidugi suurepärane, ülestõusnud nägid ka National Geograficu kollast raba-akent. Aare ei suutnud hulk aega tuvastada, mis on üks punane laik keset raba, ehk jõhvikas? Laik osutus marjuliseks. Ülesjõudnud olid küll vaatega rahul, aga samas puges põue kerge kõhedus laskumise ees. Matkajuht Enn oli ka sellele mõelnud. Põuest tuli välja tuisutops ja kohalviibijad said vaimule kinnitust. „Ega muidu jumalale lähedale ei saagi,” kinnitas Enn tarmukalt. Tehti mõned tõestuspildid vaprast vallutusest ja kõik kobisid nõrga karguga alla.

Algas viimane etapp Kiidjärve – Lootvina. Ehh ... Sõtku või ära sõtku, ratas enam liikuda ei tahtnud. Lisaks Hernejärve liivatee tõus. Ja otsekui sellest vähe olnuks, vajus varemalt silmapiiri piiranud sinetus otse pea kohale ning paiskas rändursellide meelekindluse eksamiks välja vihmahood, rahe ja tuule. Nii need viimased kilomeetrid kulgesid. Unistus Lootvina külamajast, supist ja saunast hoidsid rattureid lõplikku masendusse langemast.

Ja seal ta oli! Soe tuba, toidu lõhn ja lahke pererahvas! Paradiis!! Selle paradiisi imelisteks ingliteks olid sedakorda Merike ja Tuuli, Tõnu ja Jaan. Viimasel oli grill sauna kõrval kuumamas, nämm! Esimestena maandusid sauna soojas embuses Malle ja Külli, seejärel mehed. Kui kauaks nemad sinna konte pehmitama jäid, ei ole allakirjutanule teada. Küll aga kinnitasid õhtused külatänaval patseerijad, et veel hilistelgi õhtutundidel kostnud külakeskusest Marga Mareki lustlikku lorilaulu.

Sel õhtul uinusid kõik nagu pioneerid – väsinult, aga rahulolevaina. Lootvina sai taas märgi maha. Sedakorda sportliku.

Üles tähendanud Lootvina Külli

Pildid Enno talu peremehe kaamerast. Kes parasjagu võttis....no kes teab ;-)