esmaspäev, 10. veebruar 2020

Traditsiooniline vabariigi sünnipäev Lootvinas 2020!


Lootvina kogukond kutsus oma kogukonna liikmeid:
saime kokku vabal päeval, meie riigi sünnipäeval ja olime koos, meid oli ligi kakskümmend koos :-)

Heiskasime üheskoos pidulikult hümni saatel sini-must-valge, kõlas valjult trompet, päike säras, tuul vaibus ja ilus oli.
Kuula ja vaata meie hetke Oru Jaani trompeti saatel SIIT
Ja siis sõime värskelt remonditud külamaja köögis kiluvõileiba ja muud head paremat, mida Muuga Heili ja Enno talu Tuuli olid meile nikerdanud. Suur aitäh neile :-) Kiitsime taevani ja Taavi sünnipäevapeo jääke ;-)

Kõik koos läksime seejärel ühisele kodumaisele varavärskele kõnnile läbi Lootvina, Tsõõrjärve äärest Muugade juurde, Enno ja Oru talu terviseradadele, et kohtuda meie selgeltnägijast hobuse Rikkuriga. Ennustused jäid seekord segaseks, sest ju olid küsijad energiast pakatamas ning hobune ei saanud aru, mida rahvas üldse enam saaks vajada ;-)

Enno talu õuel aga pakkus perenaine meile kuuma hüva suppi, mille Heili keetis viis tundi - kodune supermaitsev hernesupp eheda suitsulihaga. Ning homse vastlapäeva puhul erilisi kuklikesi, no nii
Rahvas loobus LondiJaani transpordist, sest nii ilus ilm lihtsalt kutsus tagasi jalutama salapärast järveääre rada.

Lootvina kogukonna ninad päikse poole Enno talus 24.02.2020











kolmapäev, 29. jaanuar 2020

Lootivina Tsõõrik- ja Pikkjärve lugu

Aksel Marga kodutöö loodusõpetusest: järve tutvustusplakat 2020



PÄRIMUS pajatab, et kunagi olnud Mudaku ja Virga talu vahel rabane Papisoo, teise suure Lepäniidu sooga ühenduses. Seal juhtunud ammusel ajal pappide (kirikutegelased) tappmine, kuid siis olnud seal hoopis järv. Inimesed hakkasid järve oluliseks pidama ning hoidsid selle vett puhta ning pühana.

Kuid hiljem see teadmine kadus ning rahvas hakkas järves pesu pesema ning isegi raipeid sisse viskama. See oli järvele suureks solvumiseks. Ükskord ennemuiste oli üks mees koguni hobuse raipe visanud sinna järve. Selle peale oli järv niimoodi vihastanud, et ühel päeval tulnud suur must pilv, kogunud kogu järvevee endasse ning kandunud lääne poole. Ees lennanud suur must kaaren ja kisendanud kõvasti. Siis praeguse Tsõõrikjärve (Virga järve) koha peal laskunud lind maha ja hakanud maad kraapima. Nüüd hakkas taevast, mustast pilvest, alla sadama mitmesuguseid veeloomi ja lõpuks vihma nagu oavarrest. Nii tekkinudki Virga järv [ERA II241,119/20(11)]


Järvede tekkimise lugu läbi õnnetu armastuse
Teine lugu räägib, et kuidas Tsõõrik- ja Pikkjärv tekkisid Lootvinasse.
Metsküla Virga talu (siis kuulus Virga talu Ahja valla alla Metskülla, täna Lootvina küla alla) juures on kaks järve Tsõõrik- ja Pikkjärv. Lugu räägib, et ennemuistse olnud Virga talus väga ilus peretütar, kel käinud palju kosilasi kaugemalt ja lähemalt. Kuid kõik lükkas ta nad tagasi ja isa oli vihane. Lõpuks oli ta sundinud tütart minema ühele õige jõukale taluperemehele. Tütar hakkas kõvasti vastu ja isa ajas ta majast välja. Asi oli selles, et peretütar armastas aga Tõmmujärve kaldal elavat noormeest, kes aga väga jõukas polnud ja seetõttu isa arvates peiuks ei sobinud.

Neiu nutnud valju häälega Virga talu koplis, et armastatud teda päästma tuleks, kuid just sel ööl oli juhtunud armastatud noormehega õnnetus, kes öisel kalapüügil Tõmmujärvel oli uppunud.

Neiu suure hala ja nutmise pärast tõusis Tõmmujärv üles ja läinud pooleks - üks osa nihkunud Virga kopli kohale ning neiu uppunud lainetesse ning teine jäänud Virga talu heinamaale, kuna peremees seisnud ees ja järve takistanud. Nii sai Tõmmujärvest kaks järve Tsõõrikjärv ja Pikkjärv Lootvinas.

Räägitakse, et rahvas on ikka ja jälle näinud kahte valges rüüs kõndijat järvede ääres. Arvatakse, et need on uppunud noormees ja neiu, kes näkkideks muutusid ja nüüd teineteist ikka igatsevad. Eriti Jaanilaupäeva öösiti on võimalik kahte armastajat märgata, kes küll siis kohe teine teise järve sulpsavad [E 29928/9]





Pikkjärve ja Virga taluga seotud 
legend RAUDVÄRAVATEST.

Virga talu oli olemas kirjade järgi juba väga ammu, üks esimesi siinmail. 1816. aastast on märge Wirga talu ning peremeheks Virga Märt.

Pärimus räägib, et omal ajal olnud Virga talu väga jõukas koht ning asunud kahe järve Tsõõrik- ja Pikkjärve vahel, kus tänagi.

Kahe järve vahel aga olnud suur sild ja sillal suured uhked rauast väravad. Väravad olnud Ahja ja Vastse-Kuuste valdade piiril ning nende sulgemist olnud kuulda mitmete kilomeetrite kaugusele, lausa Metskülla.

Jutustatakse, et sõja ajal aga peitsid külainimesed väravad ära Pikkjärve, kus nad siiani lebavad ning vaiksetel öödel on Lootvinas ikka kuulda nende kriginat.

Virga talu lähedal, Pikkjärve idakalda,l olnud heinamaal kaks väga suurt kivi, kuhu juurde olevat peidetud mahukas rahakast. Kivid ja kast olla samuti sõja eel maasse kaevatud, kuid kuhu, seda ei mäletata. Siiani on see rahakast peidus.

Virga talu aga ostis 1877.aastal päriseks Jakob Ivanson.
Pärimused on kirjutatud maha Lemming ja Ilse Rootsmäe rmt "Võnnu kihelkonna kohanimed ja minevik" (2016)

pühapäev, 29. detsember 2019


27.12.2019 Lootvina KORONA

2019 lõpus toimusid Lootvinas viimased (sel aastal) korona-võistlused. Mehi tuli kokku üle küla, üks naine ka (NB! Levia pildid :-)  ning ristati kepid. Peeti maha ligi kümme lahingut ning selgus uus tšempion Oru talu peremees Jaan. Külavanem Tõnu, aastate pikkune võiduhing, pidi loovutama tiitli - veelgi enam - uute ja noorte meeste trügimisega mänguväljale, tuli vastu võtta lausa neljas koht...samas rõõmustas külavanemat aga aktiivne osavõtt ning Lootvina KORONA-klubi ehk reedeõhtuse M-klubi järeltulijate kasv. 


Võitja löök: Oru talu peremees Jaan

Vaikelu on lõppenud - 11.01.2020 kõva kärts ja mürts külamajas: #uusaastatrall2020


Lootvina üle pika aja üks kõige mürtsumaid pidusid oli tõeline tantsutrall ning meeleolukas . Ansambel Talent oli mürtsumees ja pani kõik tantsima esimest loost alates, lisaks ilmus mingi Elmar-Ilmar välja, nagu kommionu, küsis naljakaid küsimusi ja andis õigestivastanutele isegi Selveri kilekotist kommi. No küsimused olid a la stiilis: Mõisa-mõista mis see on, pealt karvane, alt karvane, sisse pistad on "Oi jumal küll!" 

Meie külas on üllatajaid. Palli talu perepoeg esines karmoškaga oma esimest esinemist rahvale ning tema ema suutis ka ühe loo saatel rahva tantsima panna - Nõianeitsit. 
Kuid üllatas meid kõige enam Oru talu Jaan, kes oli oma vanad oskused uuendanud ning harjutanud kodus oma noorpõlve pilli - trompetit ning nüüd külas külamajas uhkelt "pruuniks 2. juuniks" kogu rahva kaasa möirates.

No ja oodatud Libauudised Lootvina Periskoobilt panid saali naerma,  kõkutama ja hõiskama. Vinged inimesed on meie kogukonnas. Uhke ja rõõm kohe. 
Üldse oli meeleolu ülimalt sõbralik, avatud ja kõik nii rõõmsad. Fantast.
Kööginaised ka sel korral: peaatman Muuga Heili, abis Merike, Külli, Levia, Tuuli, Merike, Monika.
Pildid Enno Aivarilt.
















Lootvina külapidu sai teoks tänu Põlva valla MTÜde tegevustoetusele. 

pühapäev, 8. september 2019

Lootvina asus sõitu....14.09.2019 kell 10 külamaja eest!


Arvata on, et nüüd sai tunda kõrvus vihisevat tuult, kui Lootvina mägismaal ratturid tuhisesid. Täitsime arengukava punkti: tervislikum Lootvina elanik aastaks 2021. Seepärast kutsusime ellu traditsiooniks pürgiva korduva ühistegevuse - rattamatka. Muuga Enn ja mehed panid 30.08 kontserdil lipukesed kaardil paika ning laupäeval, 14.09.2019, läks lahti....Vurati läbi kuskil 50km, no alustuseks, et ellu jääks ning tagasi jõuti külamaja juurde ning üheskoos suppi, kooki (mille Merike ja Tuuli teevad, mina õpin Tartu Ülikoolis jälle :-/) ning kuuma sanna peale kondipainutust nauditi. Ning nüüd annan ma sõna edasi kondiväänutusel osalejale ja meie küla kirjatsurale Volmeri Küllile:

LOOTVINA  RATTAMATK  2019
Millal: 14. sept 2019
Kus: Lootvina – Kurista – Hammaste – Võnnu – Ibaste – Lääniste – Ahja – Kärsa – Valgesoo – Kiidjärve – Lootvina
Kui palju: 50 kilomeetrit

*
Kui Lootvina perenaine Külli oma punase kuuekäigulise seljas enne kümmet Marga õuele purjetas, leidis ta eest stardivalmis perepoja Atsi. Mõne aja pärast väljus peremees Marek ise, kes oli seks puhuks kuuri alt välja toonud seal pikka aega varjul olnud rohelise ühekäigulise. Roheline ühekäiguline andis, kui Marek reipalt sadulasse hüppas, oma arvamusest teada ägiseva käginaga.


Kolmik alustas kerge soojenduse ehk Mõisamäe tõusu võtmisega. Ettenägelikult olid nad retke suurima tõusu sättinud teekonna algusesse. Üleval oli kahel vanemal liikmel hing kinni, muskel vibreerimas ja kahtlus hinges, et kas seda kõike nüüd ikka vaja on.

Kogunemispaika Enno talu juures saabusid kõik osalised rõõmsa näoga. Olgu lisaks eelnimetatutele ära toodud ürituse peakorraldaja perekond Muuga – Heili, Enn ja Taavi, - Malle ja Aare naaberkülast, Enno peremees Aivar ning nooremast rahvast veel Marga Sven ja Londi Martin. Oma trendikate spordirõivastega väärinuksid kindlaid maksimumpunkte profi-mõõtu Aare ja Aivar. Viimane tunnistas, et saab ammendamatut inspiratsiooni oma lemmikkangelaselt Boratilt. Olgu kohe öeldud, et stiilitunnet ei minetanud Aivar kogu retke vältel, ostes teeäärsetest kauplustest üksnes kostüümiga harmoneeruvaid helesiniseid purgikesi. Samas peatus osalenud naiste pilk heakskiitvalt ka Marga Mareki talupojastiilis retrohõngulisel ratturikostüümil. Peaasi - ratturite päid katsid rõõmsavärvilised kaitsekiivrid nagu kord ja kohus. Tehti naeratav ühispilt. Külli pidas külavanema asemikuna maa peal innustava tervituskõne ja teekond võis alata.



Kurista metsavahetee läks rõõmsa lauluga. Rattureid häirisid pisut mujalt saabunud rohkearvulised korilased – lootvinlased peavad Kurista metsi ikka õigustatult oma korjemaaks! Mareki ettepanekul kehastusid ratturid LUPOks ehk Luutvina Munitsipaalpolitseiks, kes hüüdeulatuses olevailt seenelistelt korjeluba nõutas. Olukorrale lisasid usaldusväärsust kolme ratturi seljas olevad erksavärvilised helkurvestid.

Rivikorrast. Eessõitja rolli haaras kollases liidrisärgis ehk helkurvestis Heili. Tööaastad Ahjal koos igapäevase rattasõiduga on vapra perenaise füüsilisele vormile suurepärase aluspõhja ladunud. Heili oli teine osaline, kelle rattal puudusid igasugu rattasõitu hõlbustavad vidinad nagu näiteks käigud, aga see ei morjendanud sõitjat. „Ega ratas ei sõida, ikka inimene ise,” näis olukord kinnitavat. Lisaks oli Heilil kanda giidiroll. Eriti Võnnu ja Ahja kandis saime tänu tema viidetele teada mõndagi kultuuriloolist või muidu huvitavat. Võnnus peatusime endise politsei- ja vangimaja juures, külastasime iidsete tammede ja pärnade all asuvat vana koolimaja, kus sündis ja kasvas Gustav Suits. Muuhulgas vaatasime ka tühja platsi, kus aastani 1985 oli olnud pritsumaja – kuni mahapõlemiseni ... Üsna räbalas seisus oli Võnnu vana, külaelanike poolt ehitatud maakivist koolimaja, kus Heili koolis käis. Vahepeal sõitsid ratturid mööda põlluvaheteed, mida ka kerkokella teeks kutsutud, teadagi miks. Sellest inspiratsiooni saanuna suutis Külli ratta rütmis meelde tuletada Suitsu Kerkokella salmid, mis hiljem Lääniste külaplatsi kaunil kaldapealsel esitamisele tulid.



Juba tee Läänistesse oli väga ilus – kaunis põlluvahetee, avarad vaated. Positiivselt üllatav oli Lääniste külaplats koos vana koolimaja, sauna, kõlakoja ja lõkkeplatsiga – kõik, mis toredaks koosviibimiseks vajalik. Oli tunda head peremehekätt ja kohalike hoolitsust. Ega meie oma Lootvinas heakorralt maha jää, aga seda lõunakülje kõrge kalda all looklevat jõge on võimatu järgi teha! Matkalised nautisid hilissuve soojust, Võnnu poest hangitud jooke ja Heili lihapirukaid.

 Lääniste jõevaadet nautimas:

Võtsime suuna Ahjale. Taas avarate vaadetega kõrvalised mõnusad rattateed. Siiski, silmapiiri tumedus andis märku, et kuskil on ka teistsugust ilma, kui matkalisi hellitanud päikesepaiste. Teede äärtes nägime viimast suveilu: rukkililli (!), karikakraid, hunditubakat, võilille, rapsi krellkollast, roosasid ristikunutte. Pähe tuli mõte, et Muugade perekond on jumalale ikka midagi väga meelepärast teinud, et nende algatatud ettevõtmist selline kuldne ilm soosis – nii matkale eelnenud kui järgnenud päevad möödusid laussajus.

Ahjal toimus järjekordne „tankimine”. 

Enn ja Taavi tõid lauale oma trumbi – küüslauguleivad! See hüva suupoolis tahendas matkasellide vesiseks kippuvat südant. Edasise kohta tuleb tunnistada, et igaüks kannatas omal viisil. Ahjal väljendati esimest korda täie tõsidusega mõtet, et ehk passiks nüüd juba Londi Jaani buss järgi kutsuda? Mareki keha viibis üleüldises šokis, oli minetanud igasuguse vastupanuvõime ning täitis tuimalt jäärapäise peremehe käske. Küllile tundus, ja õigustatult kusjuures, et matk kulges aina kiirenevas tempos. Matkaliste rida venis pikemaks. Truu signaaltule rolli täitsid oranžvestlased Enn ja Taavi, kes kedagi hanereast välja libiseda ei lasknud. Noorkotkad Ats ja Martin ei suutnud tigutempot välja kannatada ja sooritasid äkksööste ette. Aare toetas oma kämbla Malle seljale ja proovis kaaslasesse optimismi süstida. Aga üllatus ootas veel ees ...

Eesotsas rühkivad Ats, Heili ja Aivar pöörasid Valgesoo vaatetorni juurde vasakule. Seltskond takkajärgi. Marek vajus koos rattaga abitult invaliidide parkplatsile. Ülejäänud ägisesid omaette ja otsisid rattasadulast toekamat istmikualust. Ei mäleta enam, keda järgnevas süüdistada, aga mingil hetkel alustas grupp entusiaste torni vallutamist. Käesoleva aasta maikuus avatud uus konstruktsioon on eelnenust tunduvalt kõrgem. Mõõdukas tempos suundus hanerida kõrgusesse ... Vaade oli muidugi suurepärane, ülestõusnud nägid ka National Geograficu kollast raba-akent. Aare ei suutnud hulk aega tuvastada, mis on üks punane laik keset raba, ehk jõhvikas? Laik osutus marjuliseks. Ülesjõudnud olid küll vaatega rahul, aga samas puges põue kerge kõhedus laskumise ees. Matkajuht Enn oli ka sellele mõelnud. Põuest tuli välja tuisutops ja kohalviibijad said vaimule kinnitust. „Ega muidu jumalale lähedale ei saagi,” kinnitas Enn tarmukalt. Tehti mõned tõestuspildid vaprast vallutusest ja kõik kobisid nõrga karguga alla.


Algas viimane etapp Kiidjärve – Lootvina. Ehh ... Sõtku või ära sõtku, ratas enam liikuda ei tahtnud. Lisaks Hernejärve liivatee tõus. Ja otsekui sellest vähe olnuks, vajus varemalt silmapiiri piiranud sinetus otse pea kohale ning paiskas rändursellide meelekindluse eksamiks välja vihmahood, rahe ja tuule. Nii need viimased kilomeetrid kulgesid. Unistus Lootvina külamajast, supist ja saunast hoidsid rattureid lõplikku masendusse langemast.

Ja seal ta oli! Soe tuba, toidu lõhn ja lahke pererahvas! Paradiis!! Selle paradiisi imelisteks ingliteks olid sedakorda Merike ja Tuuli, Tõnu ja Jaan. Viimasel oli grill sauna kõrval kuumamas, nämm! Esimestena maandusid sauna soojas embuses Malle ja Külli, seejärel mehed. Kui kauaks nemad sinna konte pehmitama jäid, ei ole allakirjutanule teada. Küll aga kinnitasid õhtused külatänaval patseerijad, et veel hilistelgi õhtutundidel kostnud külakeskusest Marga Mareki lustlikku lorilaulu.

Sel õhtul uinusid kõik nagu pioneerid – väsinult, aga rahulolevaina. Lootvina sai taas märgi maha. Sedakorda sportliku.

Üles tähendanud Lootvina Külli

Pildid Enno talu peremehe kaamerast. Kes parasjagu võttis....no kes teab ;-)