Arvata on, et nüüd sai tunda kõrvus vihisevat tuult, kui Lootvina mägismaal ratturid tuhisesid. Täitsime arengukava punkti: tervislikum Lootvina elanik aastaks 2021. Seepärast kutsusime ellu traditsiooniks pürgiva korduva ühistegevuse - rattamatka. Muuga Enn ja mehed panid 30.08 kontserdil lipukesed kaardil paika ning laupäeval, 14.09.2019, läks lahti....Vurati läbi kuskil 50km, no alustuseks, et ellu jääks ning tagasi jõuti külamaja juurde ning üheskoos suppi, kooki (mille Merike ja Tuuli teevad, mina õpin Tartu Ülikoolis jälle :-/) ning kuuma sanna peale kondipainutust nauditi. Ning nüüd annan ma sõna edasi kondiväänutusel osalejale ja meie küla kirjatsurale Volmeri Küllile:
LOOTVINA RATTAMATK 2019
Millal: 14. sept 2019
Kus: Lootvina – Kurista – Hammaste – Võnnu –
Ibaste – Lääniste – Ahja – Kärsa – Valgesoo – Kiidjärve – Lootvina
Kui palju: 50 kilomeetrit
*
Kui Lootvina perenaine Külli oma punase
kuuekäigulise seljas enne kümmet Marga õuele purjetas, leidis ta eest
stardivalmis perepoja Atsi. Mõne aja pärast väljus peremees Marek ise, kes oli
seks puhuks kuuri alt välja toonud seal pikka aega varjul olnud rohelise
ühekäigulise. Roheline ühekäiguline andis, kui Marek reipalt sadulasse hüppas,
oma arvamusest teada ägiseva käginaga.
Kolmik alustas kerge soojenduse ehk Mõisamäe
tõusu võtmisega. Ettenägelikult olid nad retke suurima tõusu sättinud teekonna
algusesse. Üleval oli kahel vanemal liikmel hing kinni, muskel vibreerimas ja
kahtlus hinges, et kas seda kõike nüüd ikka vaja on.
Kogunemispaika Enno talu juures saabusid kõik
osalised rõõmsa näoga. Olgu lisaks eelnimetatutele ära toodud ürituse
peakorraldaja perekond Muuga – Heili, Enn ja Taavi, - Malle ja Aare
naaberkülast, Enno peremees Aivar ning nooremast rahvast veel Marga Sven ja
Londi Martin. Oma trendikate spordirõivastega väärinuksid kindlaid
maksimumpunkte profi-mõõtu Aare ja Aivar. Viimane tunnistas, et saab
ammendamatut inspiratsiooni oma lemmikkangelaselt Boratilt. Olgu kohe öeldud,
et stiilitunnet ei minetanud Aivar kogu retke vältel, ostes teeäärsetest
kauplustest üksnes kostüümiga harmoneeruvaid helesiniseid purgikesi. Samas
peatus osalenud naiste pilk heakskiitvalt ka Marga Mareki talupojastiilis
retrohõngulisel ratturikostüümil. Peaasi - ratturite päid katsid
rõõmsavärvilised kaitsekiivrid nagu kord ja kohus. Tehti naeratav ühispilt.
Külli pidas külavanema asemikuna maa peal innustava tervituskõne ja teekond
võis alata.
Kurista metsavahetee läks rõõmsa lauluga.
Rattureid häirisid pisut mujalt saabunud rohkearvulised korilased –
lootvinlased peavad Kurista metsi ikka õigustatult oma korjemaaks! Mareki
ettepanekul kehastusid ratturid LUPOks ehk Luutvina
Munitsipaalpolitseiks, kes hüüdeulatuses olevailt seenelistelt korjeluba
nõutas. Olukorrale lisasid usaldusväärsust kolme ratturi seljas olevad
erksavärvilised helkurvestid.
Rivikorrast. Eessõitja rolli haaras kollases
liidrisärgis ehk helkurvestis Heili. Tööaastad Ahjal koos igapäevase
rattasõiduga on vapra perenaise füüsilisele vormile suurepärase aluspõhja
ladunud. Heili oli teine osaline, kelle rattal puudusid igasugu rattasõitu
hõlbustavad vidinad nagu näiteks käigud, aga see ei morjendanud sõitjat. „Ega
ratas ei sõida, ikka inimene ise,” näis olukord kinnitavat. Lisaks oli Heilil
kanda giidiroll. Eriti Võnnu ja Ahja kandis saime tänu tema viidetele teada
mõndagi kultuuriloolist või muidu huvitavat. Võnnus peatusime endise politsei-
ja vangimaja juures, külastasime iidsete tammede ja pärnade all asuvat vana
koolimaja, kus sündis ja kasvas Gustav Suits. Muuhulgas vaatasime ka tühja
platsi, kus aastani 1985 oli olnud pritsumaja – kuni mahapõlemiseni ... Üsna
räbalas seisus oli Võnnu vana, külaelanike poolt ehitatud maakivist koolimaja,
kus Heili koolis käis. Vahepeal sõitsid ratturid mööda põlluvaheteed, mida ka
kerkokella teeks kutsutud, teadagi miks. Sellest inspiratsiooni saanuna suutis
Külli ratta rütmis meelde tuletada Suitsu Kerkokella salmid, mis hiljem
Lääniste külaplatsi kaunil kaldapealsel esitamisele tulid.
Juba tee Läänistesse oli väga ilus – kaunis
põlluvahetee, avarad vaated. Positiivselt üllatav oli Lääniste külaplats koos
vana koolimaja, sauna, kõlakoja ja lõkkeplatsiga – kõik, mis toredaks
koosviibimiseks vajalik. Oli tunda head peremehekätt ja kohalike hoolitsust.
Ega meie oma Lootvinas heakorralt maha jää, aga seda lõunakülje kõrge kalda all
looklevat jõge on võimatu järgi teha! Matkalised nautisid hilissuve soojust,
Võnnu poest hangitud jooke ja Heili lihapirukaid.
Lääniste jõevaadet nautimas:
Võtsime suuna Ahjale. Taas avarate vaadetega
kõrvalised mõnusad rattateed. Siiski, silmapiiri tumedus andis märku, et kuskil
on ka teistsugust ilma, kui matkalisi hellitanud päikesepaiste. Teede äärtes
nägime viimast suveilu: rukkililli (!), karikakraid, hunditubakat, võilille,
rapsi krellkollast, roosasid ristikunutte. Pähe tuli mõte, et Muugade perekond
on jumalale ikka midagi väga meelepärast teinud, et nende algatatud ettevõtmist
selline kuldne ilm soosis – nii matkale eelnenud kui järgnenud päevad möödusid
laussajus.
Ahjal toimus järjekordne „tankimine”.
Enn ja
Taavi tõid lauale oma trumbi – küüslauguleivad! See hüva suupoolis tahendas
matkasellide vesiseks kippuvat südant. Edasise kohta tuleb tunnistada, et igaüks
kannatas omal viisil. Ahjal väljendati esimest korda täie tõsidusega mõtet, et
ehk passiks nüüd juba Londi Jaani buss järgi kutsuda? Mareki keha viibis
üleüldises šokis, oli minetanud igasuguse vastupanuvõime ning täitis tuimalt
jäärapäise peremehe käske. Küllile tundus, ja õigustatult kusjuures, et matk
kulges aina kiirenevas tempos. Matkaliste rida venis pikemaks. Truu signaaltule
rolli täitsid oranžvestlased Enn ja Taavi, kes kedagi hanereast välja libiseda
ei lasknud. Noorkotkad Ats ja Martin ei suutnud tigutempot välja kannatada ja
sooritasid äkksööste ette. Aare toetas oma kämbla Malle seljale ja proovis
kaaslasesse optimismi süstida. Aga üllatus ootas veel ees ...
Eesotsas rühkivad Ats, Heili ja Aivar pöörasid
Valgesoo vaatetorni juurde vasakule. Seltskond takkajärgi. Marek vajus koos
rattaga abitult invaliidide parkplatsile. Ülejäänud ägisesid omaette ja otsisid
rattasadulast toekamat istmikualust. Ei mäleta enam, keda järgnevas süüdistada,
aga mingil hetkel alustas grupp entusiaste torni vallutamist. Käesoleva aasta
maikuus avatud uus konstruktsioon on eelnenust tunduvalt kõrgem. Mõõdukas
tempos suundus hanerida kõrgusesse ... Vaade oli muidugi suurepärane,
ülestõusnud nägid ka National Geograficu kollast raba-akent. Aare ei suutnud
hulk aega tuvastada, mis on üks punane laik keset raba, ehk jõhvikas? Laik
osutus marjuliseks. Ülesjõudnud olid küll vaatega rahul, aga samas puges põue
kerge kõhedus laskumise ees. Matkajuht Enn oli ka sellele mõelnud. Põuest tuli
välja tuisutops ja kohalviibijad said vaimule kinnitust. „Ega muidu jumalale
lähedale ei saagi,” kinnitas Enn tarmukalt. Tehti mõned tõestuspildid vaprast
vallutusest ja kõik kobisid nõrga karguga alla.
Algas viimane etapp Kiidjärve – Lootvina. Ehh ...
Sõtku või ära sõtku, ratas enam liikuda ei tahtnud. Lisaks Hernejärve liivatee
tõus. Ja otsekui sellest vähe olnuks, vajus varemalt silmapiiri piiranud
sinetus otse pea kohale ning paiskas rändursellide meelekindluse eksamiks välja
vihmahood, rahe ja tuule. Nii need viimased kilomeetrid kulgesid. Unistus
Lootvina külamajast, supist ja saunast hoidsid rattureid lõplikku masendusse
langemast.
Ja seal ta oli! Soe tuba, toidu lõhn ja lahke
pererahvas! Paradiis!! Selle paradiisi imelisteks ingliteks olid sedakorda
Merike ja Tuuli, Tõnu ja Jaan. Viimasel oli grill sauna kõrval kuumamas, nämm!
Esimestena maandusid sauna soojas embuses Malle ja Külli, seejärel mehed. Kui
kauaks nemad sinna konte pehmitama jäid, ei ole allakirjutanule teada. Küll aga
kinnitasid õhtused külatänaval patseerijad, et veel hilistelgi õhtutundidel
kostnud külakeskusest Marga Mareki lustlikku lorilaulu.
Sel õhtul uinusid kõik nagu pioneerid – väsinult,
aga rahulolevaina. Lootvina sai taas märgi maha. Sedakorda sportliku.
Üles tähendanud Lootvina Külli
Pildid Enno talu peremehe kaamerast. Kes parasjagu võttis....no kes teab ;-)