Valgus, mis hoiab inimesed koos
Kogukonnamaja ei ole kellegi kodu, aga samas on ta natuke kõigi oma.
Siin juuakse kohvi, peetakse arutelusid, tehakse käsitööd, vaadatakse pilte vanadest aegadest ja vahel lihtsalt ollakse koos. Valgus mängib selles kõiges oma rolli – päeval on tuba avatud ja hele, õhtul muutub valgus pehmemaks ning jutud lähevad rahulikumaks.
Enamasti me ei mõtle sellele, kust see tunne tuleb, aga sageli on vastus just akna juures.
On hetki, kus tahame, et valgus oleks osa vestlusest – et ruum oleks avar ja ergas. Ja siis on teisi hetki, kus päike paistab liiga otse silma või õhtune valgus ei lase ekraanilt midagi näha. Just siin muutuvad aknakatted praktiliseks, mitte dekoratiivseks küsimuseks. Lihtne ruloo või poolläbipaistev kardin annab võimaluse valgust korraks maha keerata, ilma et ruum oma avatust kaotaks.
Kogukonnamajas ei ole vaja täiuslikku sisekujundust, vaid lahendusi, mis töötavad. Pestavad ja vastupidavad kangad, neutraalsed toonid, mida ei pea iga paari aasta tagant vahetama, ja mehhanismid, mida oskab igaüks kasutada. Hea aknakate ei tõmba endale tähelepanu, vaid aitab ruumil teha seda, milleks ta on loodud – tuua inimesed kokku ja hoida neid seal natuke kauem.
Võib-olla ongi aknakate kogukonnamajas nagu vaikne kokkulepe. Et kui kardin tõmmatakse ette, on aeg keskenduda, kuulata ja arutada. Ja kui aken on taas valla, siis lasta valgusel ja mõtetel vabalt liikuda. Väikesed detailid, aga just neist sünnib ruumi tunne, kuhu on alati hea tagasi tulla.
Tekst loodud www.lootvina.ee toetaja, Internetiturundus OÜ poolt!
